Category: Elu

Ma naudin reisides kohaliku köögiga tutvumist. Lisaks proovin alati üles leida kõik need nurgatagused kohad, kus käivad ainult kohalikud ja mille menüüst ma ka surma ähvardusel aru ei saaks. Saab vist eeldada, et ka Eestis ei söö ma ainult makarone hakklihaga ja keedukartulit hapukapsaga, vaid naudin kodumaa pakutavaid maitseid. Tahtsingi tutvustada oma lemmikkohti ning just oma kodulinnas Tallinnas. On terve hunnk ka nurgataguseid lemmikkohti, aga need jäävad mõneks teiseks korraks. Sedakorda keskendun restoranidele.

NOA

Kui ma tahan leida midagi uut, siis usaldan White Guide Nordicut. Tänu neile jõudsin ma ka NOA nimelisse restorani. Esiteks on nende asukoht vapustav. Tallinn võib asuda mere ääres aga ega see ei tähenda, et meil merevaatega restoran kamaluga võtta oleks. Ja teiseks toit. Mida soovitaks proovida: lõkkemais, Portobello „Schnitzel“, soolatud punakala ja magustoitudest Josper banaan (sidrunheinajäätis!!!). Korra õnnestus käia ka NOA Peakoka Poolel, mis oli jälle omaette äge kogemus.

Ö

Ma tahaks näha, mis on järgmine ühetähelise nimega restoran, mis turule tuleb. Võib-olla jääb Ö ainulaadseks, sest tegelikult on sellel (rootsi keeles) siiski ka tähendus olemas. Väga omamoodi kogemus, mida julgeks igal juhul soovitada. Eriti meeldib mulle see, et kasutatakse ka kohalikku toorainet. Alati kiiduväärt! Viimati nautisin maitserännakut, kust tooks eraldi välja põdraliha (mädarõika ja põdrasamblikuga), kaalikat ja verikäkki ning kadaka ja ebaküdoonia kooslust. Suures plaanis viis aga tegelikult iga amps keele alla. Kindlasti tasub juurde võtta ka sobitatud joogivalik, sest õige jook on igale toidule tõeliseks komplimendiks.

Tchaikovsky

Tchaikovsky on restoran, kuhu olen sattunud ainult korra, kuid mis jäi nii eredalt meelde, et on pälvinud oma koha mu lemmikrestode nimekirjas. Ma ei ole Venemaal käinud aga ma tahaks uskuda, et Tchaikovskyist saab parima mulje sellest, milline üks Vene köök olla võib. Kindlasti rohkem kui rasva uputatud pirukad!

Kogu õhustik on juba nii elegantne ja kuninglik, et külmavärinad tulevad peale! Mida siis aga tellida? Minu ette jõudsid õrnalt röstitud kammkarbid musta trühvli, Osetra kaaviari ja õunavahuga. Koos kaaslasega proovisime ära Siberi pelmeenid Türgi ubade ja rosmariinikastmega. Pearoaks sai valitud metstuvi kreemise peedispelta, aed-harakputkepüree ning vermutikastmega ja lõpetuseks muidugi pavlova à la Tchaikovsky. Ime pole, et restoran nii kõrgelt hinnatud on! Igati oma hinda väärt ja seda alustades teenindusest ja lõpetades magustoidu viimase ampsuga.

Järgmisel korral tahaks ära proovida degustatsioonimenüü. Selle menüüd tekitab erilist huvi baked Alaska dessert kuivatatud ploomide ja punasesõstrasorbetiga ning tegelikult ka austri – sinikarbi ja tomati-ürdisupp.

Haku

Viimasena siis aga mitte nii „eestilik“ koht, vaid mu suur lemmik: Jaapani köök. Muidugi on jutt restoranist Haku. Eriti Tchaikovskyga võrreldes näeb see söögikoht nii teistsugune välja aga eks see ole loogiline ka – kaks ülierinevat kultuuri siiski. Jaapani köök on rohkemat kui sushi ning Haku esindab seda osa väga hästi. Minu lemmikud: pardiliha tataki, unagi don ja tatranuudlite, shimej seente ning pardilihaga supp.

Ahh Berliin! Kui mul oleks vaja valida oma lemmik Euroopa suurlinn, krabaks just Saksamaa pealinn selle tiitli omale. Sedakorda olin seal küll ainult pikendatud nädalavahetuse aga iga korraga, mis ma seal käin, meeldib see koht mulle aina rohkem ja rohkem. Tegu pole klassikalise suurlinnaga, vaid see on roheline ja pigem madalate majadega, nii et sellist atmosfääri ei koge tõesti kuskil mujal.

Sedakorda Berliinis käies oli aga mu plaaniks leida üles need kõige lahedamad toidukohad. Mitte restoranid, kuigi armastan ka neid külastada, vaid rõhk oli tänavatoidul. Õnneks oli mul abiks kohalik sõbranna Gabriele, kes näitas ette kõige vingemad kohad ja kelle abil ka paar uut avastasime.

Rahvusvaheline menüü

Berliini tänavatoit ei tähenda lihtsalt Saksamaa traditsioonilisi toite. Kaugel sellest. Berliin ja tglt ka Saksamaa ise on ju täielik kultuuride sulatuspott, nii et muidugi leiab seal nii üht kui ka teist. Igal teisipäeval ja reedel võib näiteks Maybachuferis leida Türgi turu. Türklasi on Berliinis siin ja seal ning see toit mida turul leidub? Köfte ja hummus? Jah, palun veel!

Kui Türgi toit aga ei tõmba, siis on minu meelest juba iga teine eestlane Tais käinud. Wilmersdorfer Preußenpark on koht, kuhu ühel hetkel (st kui ilm on hea) ilmuvad toredad Tai memmed, kelle pakutav toit viib keele alla. Vähemalt minu hinnangul on nende Som Tam (kes ei tea, siis põhimõtteliselt papaia salat) ja Tom Kha sama hea kui see, mida Tais olen saanud. Ja shaved ice. Issand ma ei teagi, mis see eesti keeles on aga no tunnete kindlasti ära. Tapioka magustoitu võib ka proovida. Gabriele ütles, et see on hea aga minu jaoks on see üks asi, mis pole väga minu maitse järgi, nii et ma ei tea kinnitada ega ümber lükata.

Kohalikku kraami ka

Parima spätzle leiab Heisser Hobel nimelisest kohast. Täpsemalt siis käsespetzle, mis koosneb munast, jahust, soolast ja juustust. Ei kõla vast väga isuäratavalt aga kes korra korralikku käsespetzlet proovida on saanud, tahab tõenäoliselt veel.

Berliini tänavatoidu kroonimata kuningas on muidugi currywurst ehk noh… sardell, mida serveeritakse reeglina kukli vahele topituna. Muidugi võib seda saada head ja halba aga Gabriela vedas mind Curry 36 nimelisse kohta. Neid on igal pool üle Berliini, nii et kindlasti leiab ühe sobiva. Igal juhul viib keele alla!

Ja magusalaksuks külastasime Jones’I jäätisesalongi. Väga öko-möko toode ja ülimalt hea. Minu lemmik on maapähklivõi ning matchta rohelise tee jäätised. Nende Facebooki lehelt saab teada, kus jäätiseauto parasjagu ringi paarutab, nii et hoidke silm peal.

Pariis ja mood. Pariis kui valguse linn. Pariis ja Eiffeli torn aga kui paljud teavad Pariisi magusamat külge ehk seal pakutavaid täiesti jumalikke magustoite? Mitte nii paljud. Eks ma harin siis teid pisut.

Ole kohalik

Esiteks tuleb muidugi ka soolast süüa ja alustame sellest, et tasub olla kohalik. Kui on vaja lõunat süüa, siis unusta ära igasugused McDonaldsid ja muud jubedused, vaid ole nagu kohalik ja leia soodne restoran, kus pakutakse täitsa normaalse hinna eest nii eelrooga, pearooga kui ka magustoitu. Rue de la Harpe on selleks üks hea tänav.

Kui kõht korraliku toit täis söödud, on järgmine asi magustoit. Muidugi võib ka päeva magusaga alustada ja siis ei saa ära unustada igasuguseid väikeseid ja ülivõrdes armsaid pagariärisid. Neid pole mõtet eraldi välja tuua, sest enam vähem igal nurgal võib leida suurepärase ärikese. Ärka hommikul vara üles, vaata kus on kõige pikem saba pariislasi ja võta järjekorda. Letini jõudes peaks ostunimekirja mahtuma ka üks tõeline baguette ja paar croissant’i.

Makroonid

Makroonid ja Prantsusmaa kuuluvad kokku kui sukk ja saabas ning muidugi on Pariisis suussulavaid makroone. Esimene kord kui ma Pariisis käisin, külastasime Ladureée’d ja tegelikult pole midagi kurta – äärmiselt mahlased ja hõrgud makroonid. Lisaks kena pakend, et kodustele kaasa tuua. Nüüd käisin makroone proovimas aga Pierre Hermé juures ja Ladurée sai troonilt lükatud.

Pierre Hermé on tunduvalt minimalistlikum koht, mõjudes väga värskendavalt. Selgelt pandi rohkem rõhku makroonile kui poe kujundusele. Minu lemmikuks oli Carrément Chocolat (mandli-besee, tumeda šokolaadi kreem). Teisel kohal Mogador, mille kreem oli kombinatsioon piimašokolaadist ja grenadillist, andes seega päris hea hapuka varjundi.

Ja veel…

Ekleerid!!! Neid saab ka Eestis aga sünnimaal saadavaga ei anna võrreldagi. Õhulised, täis topitud suurepärast kreemi ja ometigi imeliselt kerged. Ära unusta kerget šokolaadikihti ja ideaalne vahepala ongi olemas. Õnneks on Pariisi tänavad piisavalt pikad, nii et kõik kalorid saab edukalt maha kõndida. Parimaid ekleere saab minu täiesti sõltumata hinnangul L’Éclair de Génie nimelisest kohast, mis asub 14 rue Pavée tänaval.

Pariisis ei saa jätta proovimata ka kreppe ehk õhukesi pannkooke. Hea variant oleks jälle leida kohalike poolt hinnatud koht. Esimene kord kui tellisime, olime jõekruiisil ja sealt saadud krepp oli küll pigem papp. Nii vastik. Palju paremaid imeõhukesi pannkooke sai Printempsi kaubamaja katusel asuvast kohvikust.

Ja kui magusast veel siiber ei ole, siis lõpetuseks veel kaks asja: caramel tart (ma pole kindel, mis ta eesti keeles on) ning lemon meringue tart. Viimase jaoks sobib Un Dimanche à Paris. Ei pea pettuma.

USA on see üks koht, kuhu ma veel pole jõudnud aga nüüd, lõpuks ometi, on mul piletid ostetud, ESTA tehtud, majutus broneeritud ja minek kindel. Aga kuhu ma siis lähen? USA on ju suur ja lai!

New York, New York

Muidugi New York ehk Suur Õun ehk maailma üks vingeimana tunduvaid linnasid. Tänu erinevatele telesarjadele ja filmidele on mul tunne nagu oleksin seal juba mustmiljon korda käinud, ent ma ei jõua ära oodata, et päriselt ka sealsetel tänavatel hulkuda, Times Square’i imelist tuledesära nautida ja kindlasti mõne pilvelõhkuja otsa ronida. Ära ei saa unustada ka söögikogemust. Lisaks turistikatele ja vaatamisväärsustele on mu telefoni kogunenud juba paras nimekiri erinevatest restoranidest, baaridest ja kohvikutest mida kahe nädala jooksul külastada tahaksin. Mõnda neist tutvustan ka teile:

Dunkin’ Donuts on kõigile teada ja kuigi ma olen suuuuuuur sõõrikute fänn, siis USAs ma nende ketti külastada ei plaani. Selle asemel on plaani võetud Daily Provisionsi uksest sisse astumine, sest just nemad peaksid pakkuma NYC’i parimaid sõõrikuid.

Teine magusafännides huvi tekitav koht peaks olema The Cinnamon Snail. Varasemalt olevat selle tabamine omaette seiklus olnud, kuid nüüd peaks neil Penn Station’is püsiv koht olema, nii et lähen uurin selle järgi. Kuigi ma pole taimetoitlane ega vegan, siis miks mitte proovida kohta, mis on just veganite südamed võitnud. Maitseelamus seegi!

Kohvikukraami ja tänavatoitu

Brooklyni linnaosas leidsin aga soovituse külastada sellist kohta nagu Olmsted. Nime poolest ei midagi erilist, ent tundub selline natuke hipsterik koht, kus kasvatatakse ise erinevat rohelist kraami, mida ka toitu tehes kasutatakse.

Tänavatoidust rääkides, paljud soovitavad sellist toidukäru nagu The Halal Guys. Idamaise päritoluga ja väidetavalt üks esimesi tänavatoidu pakkujaid New Yorkis. Nende pakutava toidu parim osa peaks olema valge ja punane kaste. Eks ma annan teada kui käidud ja maitstud. See on 53. tänaval, nii et suhteliselt kesklinnas ja saan seal vähemalt korra ära käia. Kui mitte kaks.

Red Hook Lobster Pound on järgmine tänavatoit, mida tahaks proovida. Merivähk tänaval! Külmalt või soojalt, majoneesi või võiga. No kujutate ette, et Eestis sellist asja pakutaks? Tõeline eksootika!
Kuna New Yorgis on selline hunnik pilvelõhkujaid, on seal ka korralik hunnik katusebaare. Milline neist aga valida? Pärast päris pikka uurmistööd olen leidnud kaks huvitavat varianti. Esiteks Ophelia, mis asub Beekman Tower’i otsas ja mis ei ole just Manhattanil, kuid see-eest pakub imelist vaadet Manhattanile. Plussiks ka 1920. aastate kujundus. Teiseks The Cantor Roof Garden Bar at The Met, mis ei ole nüüd kõige odavam koht, sest seal kehtib lausa sissepääsutasu (kuna ma ei ole kohalik, siis on see 25$) aga võimalus nautida vaadet üle Central Parki ja maitsta tõeliselt originaalseid kokteile, on loodetavasti oma hinda väärt.

Mida ma aga veel otsin, on üks tõeliselt hea burgeri koht, nii et kellel on omast kogemusest soovitusi, ärge hoidke seda endale! Sheering is caring!

Mu sissetulek tuleb pokkeri mängimisest. Kui see avalikult teatavaks teha, kohtan alati tervet hunnikut imestunud silmi ja arvamust, et ma ei näe ju üldse hasartmängusõltlase moodi välja. Väike kasulik infokild neile, kes seda arvavad: professionaalne pokkerimängija ei saagi olla hasartmängusõltlane. Sõltlane tegutseb väheke teisiti ja kohe kindlasti ei õnnestuks mul sõltlasena endale elatist teenida. Aga natuke lähemalt siis, et mis pokker, miks pokker ja kuidas pokker.

Mis on pokker?

Pokker on kaardimäng, mis on maailma enim levinud kaardimäng. Kes ise mängida ei oska, on sellest ikka kuulnud. Kindlad andmed esimesest mängimisest pärinevad 1829. aastast, kuigi tõenäoliselt sai see alguse varemgi. Mingid juured viivad lausa renessanssiaega, nii et igal juhul ajalooga kaardimäng. Suures plaanis on eesmärk saada parim kaardikombinatsioon ja teha pähe nii kaasmängijatele kui ka majale.

Muidugi on pokkerist loodud hunnik erinevaid variante: Crazy Pineapple, Omaha Pokker, Seven Card Stud, Double Flop Holdem, Razz, H.O.R.S.E jne, kuid kõige levinum on Texas Hold’em, mis on ka minu lemmik.

Miks mängida pokkerit?

Ma ei salga – üheks põhjuseks on vabadus, mis pokkerimängimine mulle annab. Ma ei pea hakkama bossi anuma, et saaksin reisiks vabad päevad ning ma ei pea end hommikul vastu tahtmist voodist välja vedama ja inimeseks hakkama. Pokkeri mängimine annab mulle vabaduse – kui ma näen head reisipakkumist, siis ma lähen. Kui ma ei viitsi hommikul vara tõusta, siis ma ei tõuse. Võib öelda, et olen oma aja peremees (perenaine). Teenindaja töötades sai ka piisavalt klientidega tegeleda, nii et nende puudumine on veel üks lisaboonus.

Muidugi ei teeks ma midagi ainult raha pärast või ainult sellepärast, et ma ei viitsi „päris“ tööd teha. Mulle meeldib pokker – päriselt!

See on meelelahutus ja tõeline fun, kuid see on rohkematki. Tegemist on ka väljakutsega. Muidugi võib pokkerit mängida jumala suvalt ja ehk isegi puhtalt õnnega ka midagi võita, ent kui tahta midagi teenida, peab oma ajud tööle panema. Professionaalne pokkerimängimine nõuab nutikust ja teadmisi. Jube hea on ikka ise ka aru saada, et mängin paremini kui nt aasta aega või isegi kuu aega tagasi. Enda arendamise võimalused on meeletud!

Järgmiseks see, et ma olen ise oma tulemuse eest vastutav. Mulle pole meeskonnaga tegutsemised ja grupitööd kunagi meeldinud. Muidugi mul on sõpru ja võin seltskonnaga õnnelikult ka koos tšillimas käia, aga kui läheb tõsiseks tööks, tahan ma ainult enda eest vastutada. Ma ei taha, et laiskvorstid minu vaeva peal liugu hakkavad laskma. Ei aitäh. Pokkeris oleneb kõik minust endast.

Kuidas mängin pokkerit?

Praeguseks saab pokkerit mängida ka mänguautomaatides, kuid minu lemmikuks on endiselt päris mängijate vastu mängimine. Aeg ajalt külastan ka kasiinosid ja sealseid pokkerilaudu, kuid enamjaolt tegutsen online kasiinodes ja pokkeri mängutubades. Kõige mugavam ja eriti siis, kui olen reisil – vaja on ainult internetti ja arvutit. Kõik! Kui see on olemas, saan mängida, raha teenida ja meeldivalt aega veeta. Ja see on lihtne oma võitude eemaldamiseks veebis. Lugege seda kohta Kasiinostvaljavott.com.

Nagu ma enda tutvustuses kirjutasin, olen pärit Tallinnast ja terve elu ka Tallinnas elanud (vahelduvalt pikemate ja lühemate reisidega). Vanemate juurest kolisin välja nii ruttu kui sain, sest mulle meeldib ikkagi olla iseseisev. Mitte nii iseseisev, et päris üksi kuskil lossis elaksin, aga olen leidnud endale väga mõnusa sõbranna, kellega korterit jagame.

Minu kodu

Ilma aadressi ja põhjalikuma kirjelduseta saan öelda, et olen endiselt Nõmme linnaosas ning minu koduks on kahetoaline, eraldi köögiga korteri. Üks tuba on minu päralt, teine tuba sõbranna päralt ning kööki, vannituba ja koridori jagame võrdlemisi sõbralikult. Üks põhjus, miks ma päris üksi ei taha elada, on see, et kui ma pikalt ära olen, oleks pidev mure, et mis ikka kodus toimub ja kas kõik on korras.

Praeguse elukorralduse juures sellega aga probleemi ei ole.

Kui ma olen kodus, siis olen kodus. Mõnikord ei suhtle sõbrannaga omavahel mitu päeva, sest oleme mõlemad oma toas ja kui kasutamegi kööki, siis niivõrd erinevatel aegadel, et teineteist ei näe ka. Samas ei näe me kumbki selles suurt probleemi ja vahel jälle võivad olla ajad, kus me oleme ninapidi koos, vaatame filme, kokkame jne. Väga suuri pidusid me kumbki ei armasta aga vahel selliseid istumisi teeme küll. Reeglina kuulub sinna istumise juurde pizza küpsetamine, vesipiibu tegemine ja hea muusika kuulamine.

Kui ma ära olen, maksan üüri ja kommunaale nagu ikka ning kui sõbrannal väga vaja, võib ta minu tuppa mõne oma sõbra majutada.

Kodune elu

Kui ma ei reisi, siis ma juba plaanin oma järgmist reisi. Kõlab naljakalt aga enam vähem nii see siiski on. Muidugi on kodus olles vaja ka tööd teha – pokkerit mängida. Kuigi ma üritan endale mingit graafikut luua, siis reeglina ma nädalaid ette tehtud graafikust kinni ei suuda pidada ning otsustan iga hommik ise, mida ma teen.

Kindlasti käin aegajalt ka kuskil trennis. Mind on õnnistatud heade geenidega, nii et kui ma ka paar nädalat või paar kuud sporti ei tee, siis pole hullu – kaal on enamvähem sama. Kui mul aga viitsimist ja aega on, käin oma joogatreeneri juures tunnis. Väga tihti teen joogat ka omaette kodus, ent aegajalt on hea käia üle näitamas, kuidas mingeid asendeid võtan ja vajadusel saab korrigeerida. Suvisel ajal ka rattasõit ning eelmise suve avastus oli SUP ning wakeboard. Talvel olen rohkem oma urus või siis kuskil välismaal.

Aegajalt käin ka sõpradega koos väljas, ent siis valivad reeglina nemad koha ja mina liigun seni kaasa kuni igav hakkab ja ma koju magama tulen.

Kõige rohkem olen ma reisinud Euroopas, kuid õnneks olen vahepeal jõudnud ikkagi ka Euroopast kaugemale. Kõige viimane reis viis mind lausa hommikumaale ehk siis Jaapanisse. Kahjuks ei jõudnud ma toona Tokyost kaugemale aga ega ma väga ei põe, sest nii või naa on tegu riigiga, mida ühe lühikese külastuse jooksul ei jõua täiesti läbi käia. Seetõttu ei hakka ma ka siin mingit kõikehõlmavat ülevaadet andma, vaid keskendun oma lemmikule – toidule.

Mida jälgida toidukohta valides

Ma annan endast parima, et vältida turistilõkse kuhu ükski kohalik oma nina sisse ei pistaks. Muidugi tuleb enne eeltööd teha, et mitte näiteks Jaapanis traditsioonilise toidu pähe Shabu shabu’t süüa, mis on tegelikult loodud just turistidele mõeldes.

Järjekorras võiksid enamik inimesi olla kohalikud. Kuigi see võib tähendada, et söögikohas ei räägi teenindajad inglise keelt, siis puhtalt keeleoskuse tõttu pole keegi nälga surnud. Olemas on lai valik täitsa korralike tõlkerakendusi ja kui need ei toimi, lase end lihtsalt üllatada. Kui oled aga harjunud netist kohti otsima, eelista neid, millel on rohkelt kõrge hinnanguga arvustusi just jaapani keeles.

Ära unusta sushit

Kuigi sa võid Eestis iga päev sushit süüa ja sellega täiesti rahul olla, siis võin lubada, et Jaapanis on see hoopis teine teema. Näiteks võib seal täitsa julgelt osta sushit ka supermarketist – see on väga hea, odav ja ka kiire valik. Kui aga midagi rohkemat tahad ja rahakott sinuga nõus on, on Kyubey see koht, mida külastada. Mida ma kindlasti julgen soovitada, on uni, kuid ka angerjas on hoopis teine maitseelamus.

Muidugi on jaapani köök laiem kui sushi aga kui sul on võimalik nautida head sushit, miks võimalus käest lasta? Sa ei pea ju sushit hommikust õhtuni sööma. Proovi paar korda, naudi saadud maitseelamust ning liigu edasi muu toidu juurde.

Selleks, et tunda end tõelise jaapanlasena, soovitaksin hommikust süüa Girandole nimelises kohas Park Hyattis. Mis siis päeva esimene toidukord sisaldab? Muidugi tofut, kala, tamago’t, riisi ja miso suppi.

Tänavatoit igale maitsele

Nagu igas teises suurlinnas, on ka Tokyos oluline roll tänavatoidul. Kõige kuulsam neist on tõenäoliselt takoyaki. Eesti keelde ümberpanduna tähendab see kaheksajala-kukleid ja nimi annab üsna selge pildi sellest, mis ees ootab. Maitse on tunduvalt parem, kui nime järgi arvata võiks.

Jaapani kapsapannkook või siis okonomiyaki on teine asi, mis oma nimetuse ja koostisega kulmu paneb kergitama. Aga ka siin üllatab maitse positiivses mõttes. Pannkoogile saab lisada ka erinevaid lisandeid ja seda siis vastavalt enda soovile.

Ramen on midagi, mida saab nii restoranides kui tänaval. Vali ise, mida tahad. Minu lemmik on tonkotsu ja selle järel shio. Kõige vähem maitses shoyu. Eks tuleb katsetada, et teada mis meeldib ja mis ei meeldi.

Ja lõpetuseks: krepid ei ole ainult Prantsusmaa omand. Kindlasti võiks neid proovida ka Tokyos aga kindlasti siis Harajuku piirkonnas. See on ikka omaette universum!

Täpselt nii palju kui mulle meeldib reisides tänavatoitu nautida, meeldib mulle ka end üles lüüa, tõeliselt kena kleit selga panna ning mõnda vingesse restorani minna. Oma sünnipäeva otsustasin eriti uhkelt tähistada ja külastasin ühe sõbraga Bridges restorani Amsterdamis.

Mis teeb selle restorani eriliseks, on see, et sellele on omistatud ka üks Michelini täheke, nii et ilmselgelt olid ootused kõrged. Õnneks ei pidanud pettuma. Otsustasime tellida kuuekäigulise degustatsioonimenüü. Seal on olemas ka a´la carte menüü, ent esimene kord sellises kohas käies tahaks saada parima maitseelamuse ja reeglina on degustatsioonimenüü sedavõrd hästi kombineeritud, et see on parim valik.

Mida me siis sõime?

Esimene käik oli õrnalt suitsutatud skumbria (sprotikreem oli seejuures kõige huvitavam lisand). Gamba (krevetiroog – mmmmmm!) oli teine käik, sellele järgnes marineeritud tursakala (shiitake seente ja kimchi’ga), siis millefeuille (kui peaks valima, siis see meeldis kõige vähem), siis ribid sparglite, kartulikreemi ja ülimaitsva sellerikastmega. Lõpetuseks pähklikook kirsibeseega. Selliselt kirjeldades tundub see üsna üheülbaline, ent palun uskuge mind kui ma ütlen, et viis keele alla! Ma lihtsalt proovisin keskenduda iga suutäie nautimisele, mitte sellele, mis sõnadega seda hiljem kirjeldada.
Enne oma õhtusööki käisime läbi ka Bridges BarBistro külje pealt, kus on eraldi baar suurepäraste kokteilidega. Kuna ma olen džinni fänn, valisin kokteili New Orleans Gin Fizz ja sõber valis endale Lychee Bellini, mis oli vist ka kõige kallim variant. Igal juhul olid kokteilid maitsvad, värsked ja oskuslikult tehtud ning sobisid ideaalselt selleks, et end õhtusöögiks sobivasse meeleollu viia. Tuleb välja, et paljud ei tea selle baarinurga olemasolust, nii et kes kavatseb minna – jätke meelde!

Natuke veel

Michelini tärne ei jagata ainult hea toidu eest. Tähekese saamiseks on vaja rohkemat. Kuigi ma lugesin Tripadvisorist, et osadel oli probleeme ülbe ja mitte eriti tähelepaneliku teenindusega, siis meie teenindaja oli tipptasemel. Ta teadis täpselt, millal tulla, mida öelda ja kuidas meiega suhelda.

Lisaks sellele, et toit maitses suurepäraselt, oli see ka asjatundlikult garneeritud ja esitletud. Iga serveering oli valitud vastavalt roale ning ideaalseks täienduseks saadavale maitseelamusele. Sama saab öelda ka restorani disaini kohta. Esmapilgul võib jääda mulje, et see on suvaline lounge aga kui hakata täpsemalt silmitsema, on kõik saavutatud teatud lohaka elegantsiga ning mitte miski ei ole oma kohta kogemata leidnud.

Kindlasti soovitaksin Bridges restorani külastada. Jah, tegu pole just kõige odavama kohaga ent Bridges ei olegi mõeldud igapäevaseks lõunatamiseks. Küll sobib see aga mõneks eriliseks puhuks, kui soovid tähistada ja seda tähistamist ka veel mitme aasta pärast naeratus näol meenutada.